EST ENG     

Ligi-null-energia inimene

ANTTI ROOSE
Ilmunud ajalehes Sirp 22.06.2018 

Tehnokraatlikult ja e-edvistades oleme targa linna arendamisel unustanud targa inimese, kes oskab teha energiatõhusaid ja kliimasõbralikke valikuid.

Ärkan. Klõpsan tuled põlema. Panen kohvivee üles ja teleka käima. Kohmitsen niisama. Tavalise inimese tavaline hommik tavalises kodus, väljendamas argist elamise ja olemise rutiini. Ümmarguse sihverplaadiga kella tiksumise ja kodutundelist sussi lohistamise heli saadab mõni digitaalne piiks XXI sajandi nuti- või koduseadmelt. Kas see teeb kodu targaks ja nutikaks? Vaevalt. Ja kui seda uue ajastu nutikust ongi, siis jääb see kodutehnika lakoonilise disainiga fassaadi ja displeide taha või kütteruumi. Tootenormatiivid rõhuvad uuendusele, automatiseerimisele, energiatõhususele ja keskkonna kvaliteedile. Elustandard rõhub mugavusele, pere-eelarve pigem heale hinnale.

Kas akna taga on tark linn? Auto- ja ehitusmüra, asfalt, modernistlik hoonestu, varesed ja võilill … Ei paista midagi automaatset, digitaalselt või kõrgtehnoloogilist, nagu e-Eestist jutlustavad presidendid, linnapead ja populaarteadlased. Avalikus ruumis kehastavad tarka linna „võllapuud“ bussipeatustes, millal tuleb järgmine buss, ning programmeeritud, sensoritega valgusfoorid. Sillal loendab rattureid infrapunakiir.

Tehnokraatlikult ja e-edvistades oleme targa linna arendamisel unustanud targa inimese, kes oskab teha energiatõhusaid ja kliimasõbralikke valikuid, isegi kui elab rohelise väikelinna renoveerimata paneelmajakorteris. Mida teha, kui elamuturul pole osta ühtegi normaalse hinnaga liginullenergiakodu ja elektriauto on tavalisest kaks korda kallim? Ehkki uusi sõiduautosid osteti eelmisel aastal kümnendiku võrra mullusest rohkem, on elektriautode osa selles kaduvväike ja pigem vähenev ─ eksklusiivselt leidis ostja kümmekond Nissan Leafi ja sama palju Teslasid. Praktiliseks kompromissiks kliimatundlikule autoinimesele on hübriidid. Kui sorida kinnisvaraportaalides, siis saame teada, et kv.ee vahendusel on müügis 148 A-energiamärgisega ehk liginullenergiakorterit, mis jääb alla 1% kõigist pakkumistest. Targas Tartu linnas on müügis vaid üks (!) liginullenergiakodu – Supilinnas, 194 000 eurot, palun, dividendimiljonärid ja teised kaaskodanikud sissetulekute ülemisest kvintiilist! Kõlab kokku viimaste nädalate kurtmisega: liginullenergia ehitusstandardit ei saavat rakendada ja see tekitavat hüppelise hinnatõusu.

Kindlasti oleme viimase paari aastaga saanud teadlikumaks kliimamuutusest, et süsinikuheidet peaks vähendama igaüks, mitte ainult Eesti Energia või Sõnajalad. Öko on kujunenud moeasjaks. Rattasõit ja mahetoit teevad küll isiksuse poolest eristuvaks, aga enamasti elatakse ikka tavalisel moel tavalises kodus. Isegi kui kolida uude kodusse, on koridoriseinal arvestuslikuks energiaklassiks keskmiselt C, jäädes kaugele ligi nullist ehk A-st. A-klassi elamuid on mõnisada.

Kõige käepärasem, kiirem ja odavam energiatõhususe suurendamise viis on parandada enda ja oma pere energiakäitumist. Miks me nii energiakäitume, on kinni jäänud harjumustesse ja tavadesse, teiseks teadmatusse. Peaksime huvituma energiatarbimisest ja -arvetest ning neist aru saama, eriti juhul, kui kulud on ebatavaliselt kõrged. Lühidalt, energiatarbija teadlikkus on madal. Ligi poole miljoni tarbimiskohaga Eesti Energia majapidamistest kasutab info- ja graafilise lahenduse poolest kiiduväärt mobiilirakendust iga kuu vaid 25 000 (6%). Kliimateadlikkuse hinnanguna, rohelise elektripaketi kasuks on otsustanud napp 3% majapidamistest.

Energiakäitumine

Kuhu uurimisvaldkonda üldse energiakäitumine kuulub? Sotsioloogia, antropoloogia, psühholoogia, majandusteadus või ikka ka inseneriteadused? Kindlasti kätkeb see teema üksjagu kultuuriantropoloogilist, kuidas inimene sotsiaalse ja ühiskondliku olendina universaalselt ja erilisena tehnoloogilises progressis kujundab oma tavasid ja kombeid, kuidas energiat majapidamises, elukorralduses ja liikumisvajadustes kasutatakse. Samavõrd pakub energiakäitumine põnevat ainest sotsiaalpsühholoogias, täpsemalt tarbijapsühholoogias: kuidas käitub tarbija turul, kuidas reageeritakse turuhindadele – kas pigem emotsionaalselt kui ratsionaalselt –, kuidas mõjutab tarbijakäitumist reklaam.

On arendatud kümneid, et mitte öelda sadu mudeleid energiasüsteemide, ehitiste, transpordi ja taristu juhtimiseks ja planeerimiseks, aga personaalset energiakasutuse ja energiakäitumise simulatsiooni ja statistikat kohtab harva. Tartu regiooni energiaagentuur viis 2017–2018 läbi energiaküsitluse 91 Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti peres ning kuuajase energiaseire 20 kodus[i]. Nii saadi üsna esinduslik pilt n-ö provintslaste – tavaliste korteris ja eramajas elavate linna- ja maainimeste – energiatarbimisest. Pere ja kodumajapidamise energiakulu jagati kolmeks: transpordienergia, soojusenergia ja elektrienergia. Energiakäitumist jälgiti päevases, nädalases, kuises ja aastases mustris ja võrdluses. Peale energiaühikute peeti arvestust nii eurodes kui ka CO2 kilogrammides.

Energiatarbimine Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti peredes. Kõige rohkem raha kulub autokütusele. Energiakasutuse kuludes järgneb kolm korda väiksemana soojusenergia. Soojuse hinda hoidsid eramutes all „oma küttepuud“. Elektri eest maksti Eestis ja Lätis võrdselt umbes 490 eurot aastas.

Polnud üllatus, et kõige rohkem raha kulutab pere autokütusele, lõunaeestlastel 1772 eurot, põhjalätlastel 1192 eurot (2017. aasta summas). Energiakasutuse kuludes järgneb kolm korda väiksemana soojusenergia, Eestis 597 ja Lätis 394 eurot. Soojuse hinda hoidsid eramutes all „oma küttepuud“. Elektri eest maksti Eestis ja Lätis võrdselt umbes 490 eurot aastas. Perede energiabilansist, arvestatuna energiaühikutes, moodustavad autokütused kolmandiku, kuid tugev pool läheb meie kliimas küttele. Nii nagu autokütuste kulu sõltub auto sisepõlemismootori suurusest ja valitsuse kangetest aktsiisimääradest, on soojusenergia tarbimine otseses sõltuvuses kodu suurusest, mis viimastel aastatel on keskmise elamispinna kasvades tähendanud küttekulude absoluutset suurenemist, mitte sedavõrd normatiivset kokkuhoidu, mida toob renoveerimine või energiatõhusam uus kodu. Samuti jääb korterielanikele küttekulu teiste ühistuliste kulude seas mõneti müstiliseks arvuks.

 

 

Kodune elektritarbimine kuus. Elektrienergia moodustab energiakulutustest nii energeetiliselt kui ka rahaliselt kümnendiku. Keskmise kodu 408 kWh elektrienergia kuutarbest tervelt 210 kWh ehk pool kulub köögis.

 

 

 

 

Neljaliikmelise pere energiatarbimine eramus 2017. aastal. Tartu Regiooni Energiaagentuuri energiaküsitluses (2017–2018) jagati pere ja kodumajapidamise energiakulu kolmeks: transpordienergia, soojusenergia ja elektrienergia. Allikas: www.trea.ee/sec

Elektrienergia moodustab energiakulutustest nii energeetiliselt kui ka rahaliselt kümnendiku. Keskmise kodu 408 kWh elektrienergia kuutarbest tervelt 210 kWh ehk pool kulub köögis. Pliidirauad võtavad korralikult. Uuringust selgus, et mida väiksem on pere ja ka kodu, seda suuremaks läheb köögiseadmetes kasutatud elektri osakaal, tõustes kolmveerandini. Kuivõrd LED-lambid ja uued telerid on tootenormatiivide ranguses järjest säästlikumad, siis elektrienergia kulu valgustusele ja multimeediaseadmetele on üsna väike, kumbki alla kümnendiku.

Kõrvuti energiaseirega jälgisime ka korterite-eramute sisekliimat. Lühidalt ja üldistavalt: õhk on kuiv, aga sugugi mitte üle köetud. Korterites kipub olema umbne, millele viitab CO2suurem sisaldus.

Aga nüüd tagasi väärtuse mõõdu, raha juurde. Eluasemekulusid peetakse ametlikus statistikas püsi- või ka sundkuluks. 2016. aastal moodustasid eluasemekulud iga kuu 408-eurosest sundkulust pereliikme kohta viiendiku (67 eurot). Sellest omakorda poole võtavad energiaarved. Kui aga liita juurde transpordikulu (50 eurot), mis enamasti ju samuti vältimatu sundkulu, siis tuleb kodumajapidamises pere eelarves energiakuluga arvestada. Esimene soovitus: võiksime teha kiire arvutuse ja välja arvutada tulu, mille saame tehnoloogilisest uuendusest ehk kodu renoveerimisest ja käitumise muutmisest, sealhulgas raiskavatest harjumustest vabanemisel. Euroopa Keskkonnaagentuur on hinnanud käitumislikku kokkuhoidu vähemalt 15%-le.[2]

Kindlasti on see erinev keskkonnateadlikes Põhjamaades ja heaolu alles kasvatavas Eestis.

Kui tundlik on tarbija hindadele ja milline on nõudluse elastsus? Äärmuslikult iseloomustades: kui on odav, laristame, kui on kallis, koonerdame. On inimesi, kes valivad alati kõige odavama, ja on üksikuid, kes ei vaata kunagi hinda. Jõukamal keskklassil on sundkulud teisejärgulised ja energiasäästu motivatsioon põhineb küllap teistel argumentidel, olgu selleks siis kas või planeedi päästmine kliima- ja keskkonnakatastroofist. Hinnatundlikkus ja nõudluse elastsus avalduvad kõige tugevamalt autokütuse ostmisel. Samal ajal hinnalõtk põhineb pigem püsikliendi hinnasoodustuses. Et see teema puudutab pea igaüht ja tankimisega saab näiteks viivitada, viia nädalavahetusele, mil hinnad nõks odavamad, on ka uudisteagentuurid kärmed hinnasiltide muutust tanklates kajastama. Samal ajal kinnitas meie küsitlus, et erinevalt bensiini hinnast ei jälgi elektri- ja küttearveid lausa veerand peredest, eriti kui arveldatakse otsekorraldusega. Et hinnale pole tingimata põhjust elukorralduses reageerida, on ka alust – koduelekter on Eestis Euroopa üks odavamaid, 12–15 eurosenti kWh eest.

Kui argiteadvuses tuleb elekter seinast ja kodusoe katlamajast, siis: kui mitmekesine on energiaturg ehk kas meil on valikuid ja millest valikud sõltuvad peale hinna? Energiaturu ideoloogid väidavad, et vähemalt elektrienergia on samasugune letikaup nagu piim ja leib. Juba viis aastat oleme elanud vabal elektrienergia turul ja igaüks on saanud valida seitsmelt elektrimüüjalt oma elamisele kõige optimaalsema paketi. Börsihinna ja ettemaksuga paketid on üldiselt odavamad, aga vahed kindla tariifiga ei ole suured, vahemikus 5%. Eesti on üks monopoolsemaid elektri jaeturuga riike – kaks kolmandikku koduelektrist müüb veel viie aasta tagune ainupakkuja Eesti Energia. Kui elada kaugküttepiirkonna keskküttega korteris, ei ole soojusenergia tarbimises valikuid. Soe tuleb kaugküttevõrgust ja arvestus käib enamasti elamispinna järgi. Reguleeritavaid termostaadiga radiaatoreid on vähestel. Kütte hinna kooskõlastab konkurentsiamet. Ja kui see Narvas on Eesti konkurentsitult odavaim (35 eurot MWh), ei hakka selle pärast keegi Tartust (53 eurot), Tallinnast (50 eurot) või Eesti kalleimaist võrgupiirkonnast Märjalt (86 eurot) Narva kolima. Oluline on kliimapoliitilisest märkida, et kui Narva elamufondi kütab põhiliselt soojaks fossiilkütus põlevkivi, siis valdav enamik linnade-alevike soojusenergiast genereeritakse taastuvast puitkütusest. Kokkuvõttes, arvestades energiaturu loomupärast piiratust ei saa tarbija valikutega jooksevkulusid oluliselt muuta. Pealgi, tarbija on üldjuhul konservatiivne. Teeme nii, nagu oleme tavaliselt teinud, sest iga muutus tekitab segadust, närvilisust ja tüli.

Energiaarukas ühiskond

Kust energiakäitumise muutmist alustada? Säästlikkusele – igas tähenduses – suunatud energiakäitumist võiks alustada liikuvusest, kuigi maainimestel pole peale auto erilist valikut. Sõites nädalas 100 kilomeetrit vähem, võidetakse Eestis keskmise uuemapoolse autoga ligi 10 eurot ja vähendatakse 13 kilogrammi süsinikdioksiidi heidet. Võttes järgmisena ette soojusenergia: kui alandada toatemperatuuri ühe kraadi võrra, väheneb soojusenergiakulu 5%. Paraku mitte tingimata raha, juhul kui korteris pole soojusenergiamõõtjat. Sooja vett üldiselt mõõdetakse ja see on otseselt seotud sooja vee doseerimise ja kasutusajaga. Kes tahab palju lobistada, maksab. Elektrienergiat on kõige lihtsam säästa püsiseadmetes ja köögis. Kui perede eelistusi üldistada, siis vastajad pidasid võrdselt tähtsaks energiatõhususe parandamist elamu renoveerimise ja teadliku kütmisega, kodutööde planeerimist ning autosõidu vähendamisest.

Arvesse tuleb võtta energiakasutuse mugavust ja funktsionaalsust ning lähtuda elulistest vajadustest ehk siis energiasääst ei saa olla kinnismõtteks jõulude eel sülti keetes. Veidi laiemalt: tarbija rahulolu on liikunud tootelt teenuse kvaliteedile ja usaldusele. Kas seda saaksime rakendada ka energiatoodete ja -teenuste puhul? Osalt kindlasti. Ühtlasi tuleb arvesse võtta investeeringuvajadust kas uute kodumasinate ostul või kodu soojustamisel, mis ühtlasi väljendab elamu investeerimistsüklit ja koduse vara amortisatsiooni.

Tavaline tööpäev: elektritarbimise tunnigraafik tavalises kodus 5. juunil 2018 (Eesti Energia kliendikuva).

Pannes üleskutse „Energiat kasuta arukalt!“ sotsiaaltehnilisse, sotsiaalökoloogilisse ja sotsiaalmajanduslikku vaatesse, tehnoloogiline uuenemine on kiirenenud, iseküsimus on uute energialahenduste ja tehisintellekti masskasutus, sõltuvalt rakenduslikkusest ja hinnast[iii]. Kliimateaduslik argument, mitu kilogrammi süsinikuheidet nädalas või kuus kokku hoiti, jääb enamikule elu- ja sisukaugeks. Ka moraalne argument, et kõik korralikud inimesed säästavad energiat, selleks et leevendada kliimamuutust, ei kanna. Majanduslik argument, et halb energiakäitumine saab karistatud suurema arvega ja hea käitumise eest on väiksem arve, kehtib juhul, kui see vähendamine ei tule mugavuse ja otstarbekuse arvelt ning moodustab tähendusliku osa meie rahalistest väljaminekutest. Et Euroopa Liit väljendab solidaarsuse ideed, siis on Eesti liberaalses majanduses veidi kunstlikult päevakorda kerkimas energiavaesuse teema. Eluasemetoetused on siin seni kasvanud küttehindadega ühes tempos.

Taban end silmakirjatsemas, sest mu enda energiatarbimise näitajad on koos sissetulekute kasvu ja heaolu tõusuga hakanud kasvama. Liiga palju sõidan nii töiselt kui eraviisiliselt autoga ja lendan lennukiga. Lendamist olen juba vähendanud, autosõite mitte. Elades C-energiamärgisega kodus ja sõites C-energiaklassi autoga, joonistasin välja energiakasutuse päevased, nädalased ja aastased mustrid ning avastasin: tavalises on erilist. Energiakulu sõltub seadistustest koduse püsitarbimise osas ning harjumuslikust mu argipäevas. Kõik see ühtekokku väljendab mu energiakäitumist, mida saan kindlasti tõhustada ka antud Tartu keskmistes elamise ja liikuvuse (energia)süsteemides, ootamata ära energiaaktsiisi kergitamist valitsuse poolt või naftahinna tõusu maailmaturul.

Tarbimisühiskonda ei saa ahistada ega inimest kliimasõbralikuks ümber kasvatada. Igaüks võib oma süsiniku jalajälje välja arvutada, aga lõpuks otsustab tarbija käitumise ikkagi energiakasutuse otstarve, funktsionaalsus ja hind. Piiramata inimõigusi ja isikuvabadusi ning ilma turu hoobadeta ei ole võimalik rajada energiaklassiühiskonda, kus elavad õnnelikud ja toimekad ligi-null-energia inimesed. Küll aga tahab sotsiaalne innovatsioon energiakäitumise valdkonnas otsustavat järeleaitamist uuringute tegemises, statistikas ja sotsiaalkampaaniates. See on äestatud ja väestatud kliima- ja energiapoliitika viimane umbrohtunud põld.

[i] http://www.trea.ee/sec/

[ii] Achieving energy efficiency through behaviour change: what does it take? European Environment Agency, 2013.

[iii] Perspectives on transitions to sustainability, European Environment Agency, 2017.

25.06.2018
kõik uudised