EST ENG     

Liginullist ja muudest numbritest

„Liginullenergiahoone“ on päris keeruline liitsõna ja oma sisu poolest raskesti mõistetav. Definitsioonilt on see parima ehitustava kohaselt ehitatud energiat säästlikult tarbiv hoone, kus osa kasutatavast energiast toodetakse kas hoones või selle vahetus läheduses taastuvatest allikatest. Kuidagi on vajalik paika panna ka kriteerium säästliku tarbimise kohta. Seda mõõdetakse maksimaalse energiatarbimisega ruutmeetri kohta. Liginullenergia kriteerium on kortermajadel vähem kui 100 kWh/m² aastas ja väikeelamutel vähem kui 50 kWh/m² aastas. Sellise mõiste kehtestamise eesmärk on energia tarbimise vähendamine hoonetes ja ka üldiselt. Üldise energiatarbimise vähendamise eesmärk omakorda on lihtsalt see, et inimkond ennast ise ära ei lämmataks. Mõte iseenesest on hea ja isegi vajalik, ent sellel on ka palju puudusi, mille võib jagada kahte rühma. Üks rühm puuduseid on tingitud sellise piirangu kehtestamise subjektiivsusest ja teine selle ühekülgsusest.

Kõigepealt see subjektiivsuse pool. Energiatõhususe arvutamise metoodika järgi tuleb hoones tarbitavad energialiigid korrigeerida kaalumisteguritega. Iseenesest on see täiesti õige. Need kaalumistegurid peavad arvesse võtma energia saamiseks kulutatud ressursse, ülekandekadusid, mõju keskkonnale jms. Kaalumistegureid saab arvutada ja kehtestada mitmel viisil – näiteks nende primaarenergia sisalduse järgi või süsihappegaaside emissiooni järgi või siis ka poliitiliselt. See viimane tähendab, et pädev majandusministeeriumi ametnik kehtestab need spetsialistide soovituste järgi. Sellist viisi on kasutatud ka Eestis. Meetodi üks väljund on see, et kaalumistegurite valimisega saab suunata tarbijaid eelistama ühte või teist energiakandjat. Näiteks keskkütte kaalumistegur on Eestis üle riigi 0,9, samal ajal kui Soomes on see 0,5 ja Saksamaal on see arvutatud igale küttepiirkonnale eraldi, sõltuvalt kasutatavast kütusest ja veel mõnest asjaolust, ning kõigub vahemikus 0 kuni 1,1. Ka elektri kaalumisteguris on suuri erinevusi. Eestis on see 2,0; Soomes 1,2; enamuses Euroopa riikides jääb vahemikku 2,0 kuni 3,0.

Sellest tulenevalt tähendab kaalumistegurite kehtestamine administratiivselt seda, et erinevate riikide energiatõhususe numbrid ei ole omavahel võrreldavad. Näiteks ühe konkreetse Eestis asuva renoveeritud elumaja kaalutud energiakasutus on 107 kWh/m²a. Kui aga täpselt sama maja asuks Soomes ja kasutataks sealseid kaalumistegureid, on selle maja kaalutud energiakasutus 63 kWh/m²a.

Teine osa subjektiivsusest on seotud energiatõhususe mõõtmise endaga. Nimelt mõõdetakse elamute energiatõhusust köetava pinna ruutmeetri kohta. Ometi tarbivad energiat inimesed, kes seal elavad, mitte ruutmeetrid. Äärmiselt lihtsustades on võimalik ette kujutada, et energiatõhusust saab parandada ruutmeetrite arvu suurendades. Kuigi päriselus ei ole see nii lihtne ja lineaarne, on siiski täiesti selge, et neli inimest neljasajal ruutmeetril eramajas tarbivad samade harjumuste juures ruutmeetri kohta igal juhul vähem kui neli inimest kuuekümnel ruutmeetril korterelamus. Kas siit tõesti saab järeldada, et rohkem ruutmeetreid inimese kohta on säästlikum?

Mis puudutab säästlikkuse mõõtmise ühekülgsust, siis enamasti räägitakse meil säästliku elamise juures sellest energiast, mis kulub igapäevaselt koduseinte vahel, unustades täiesti ära selle energia, mis on kulunud nende seinte püstitamiseks ja püsti hoidmiseks ehk maja hooldamiseks ning kulub iga päev hädavajalikuks edasi-tagasi liikumiseks kooli, koju, poodi … Tõsi on see, et seda energiakulu püüavad arvesse võtta keerulisemad rahvusvahelised sertifitseerimissüsteemid, millest populaarsemad on LEED ja BREEAM, kuigi ka need ei ole puudusteta.

Andmaks ettekujutust suurusjärkudest võiks arvestada, et eluhoone ruutmeetri kohta on enne sinna sisse kolimist kulutatud 500 kuni 1500 kWh energiat ehitusmaterjalide, töö ja transpordi kujul. Vahemik on suur, sest see sõltub väga palju kasutatud materjalide tootmiseks kulunud energia erinevusest. Reeglina on energia poolest „kallimad“ need materjalid, mille tootmiseks kasutatakse palju soojust – tsement, teras, mineraalvillad, klaas, keraamiline tellis. Energia poolest „odavad“ on vähem töödeldavad materjalid nagu puit ja puidutooted, tselluvill, tinglikult ka silikaattellis.

Kui nüüd arvestada seda, et 1500 enne sisse kolimist kulutatud kWh ruutmeetri kohta vastab liginullenergiamaja 30 aasta jooksvale energiakulule, siis on tegemist päris suure osaga hoone kogu eluea energiatarbest. Teisisõnu: ehitamiseks kulunud energia välja jätmine hoone energiatõhususe hindamisest ei saa kuidagi olla õigustatud.

Veel üks hoonega seotud energia tarbimine on seotud transporteerumisega – kodust tööle, kooli, trenni ja tagasi koju. Eesti keskmise pendelrände puhul, mis tähendab elamist 20 km kaugusel lähimast keskusest, on tarvitatud bensiinis sisalduv energia suurem otseselt hoones jooksvalt kuluvast energiast. Arvestame, et 200 m² majas elamine kulutab aastas 50 kWh/m² x 200 m² = 10 000 kWh. Kahe autoga tööle ja tagasi sõitmine tarvitab sama ajaga ära 15 000 kWh. Kui samad inimesed elaksid oma töökohast jalakäigu kaugusel, siis seda 15 000 kWh ei kuluks ja elamine oleks hoopis säästlikum.

Tegelik olukord on veel keerulisem. Nimelt maksavad erinevatest torudest, juhtmetest, kastidest ja kottidest saadavad kilovatt-tunnid erinevat hinda. Nii siis tulebki välja, et hooneid on võimalik energia osas projekteerida kas optimeerides parimale energiamärgisele, parimale tegelikule energiakulule, vähimale jooksvale rahakulule või hoopis suurimale mugavusele. Eluaseme rajamist planeerides on igal juhul kasulik konsulteerida energiaasjatundjaga, et selgitada välja majaomaniku tegelikud soovid ja see, kuidas neid saavutada.

 

Kalle Virkus
Tartu Regiooni Energiaagentuur
ekspert

 

Artiklit ja selle osi võib kasutada tasuta mitteärilistel eesmärkidel, viidates autorile ja originaaltekstile.

04.04.2018
kõik uudised