OMAENERGIA 2050 (3) Haldus ja linnad energia mätta otsast vaadates

Lõuna-Eesti linnarahvas

Lõuna-Eesti OMAENERGIA piirkonna kuues maakonnas on hetkel kokku 19 linna ning lisaks neile veel 6 väiksemate linnade mõõtu alevikku: Nõo, Puhja, Tabivere, Tõrvandi, Viiratsi ja Ülenurme. Linnalistes asulates elab seega ca 185 000 inimest, mis moodustab 56% nende maakondade kogu rahvastikust. Omapäraselt on piirkond sarnane kogu Eestile – kolmandik rahvastikust elab ühes linnas ja neljas suuremas linnas kokku elab kolmveerand kogu linnarahvastikust.

Siinkohal oleks paslik arutleda selle üle, mis üldse moodustab linna? Millised on kriteeriumid, mille kohaselt saab asulat nimetada linnaks ja millised on need iseloomustavad omadused, ilma milleta asulat linnaks nimetada ei saa.

Tartu reg linnadTartu reg rahvaarvLõuna-Eesti linnalised asulad                                          Lõuna-Eesti linnarahvastik

Aga veel enne tuleb vastata küsimusele: kas linnas elamine on energia säästmise seisukohast parem või halvem kui elada väljaspool linna? Muidugi ei ole sellele küsimusele ühest ja absoluutset vastust. Kõik oleneb sellest, kuidas energiat saada ja kuidas seda tarbida. Kindlasti tuleb meeles pidada, et OMAENERGIA strateegia seisukohast on oluline statistiline ja üldine olukord.

Energia tarbimine linnades

Linnade energia kasutusest saab hea ülevaate juhul, kui linnad on liitunud Linnapeade Paktiga. Selles piirkonnas on liitunud Tartu, Võru, Rõuge ja Jõgeva. Siinse kirjutise sündimise hetkeks on Tartul ja Võrul koostatud ka esmane energiatarbe analüüs, mis aitab selgitada, kuhu kulub energia linnades. Allpool kujutatud graafikust on näha, et üle poole Tartu linnas tarbitud energiast kulub soojuse tootmiseks. Seega võib soojuse tootmise lugeda kõige suuremaks energiat tarbivaks valdkonnaks tänapäeva inimasustuses. Samas on soojuse tootmise kõige soodsam viis kaugküte ja soodsaimaks kütuseks kaugküttesüsteemides Lõuna-Eesti tingimustes on puiduhake. Kaugkütte muudab seejuures eriti ahvatlevaks võimalus toota koos soojusega ka elektrit. Kõige selle juures peab süsteemi toitev katel olema piisavalt suur, et selline tegevus oleks kasuteguri poolest mõistlik ja selleks, et elektrit saaks genereerida ka suviti, kui kütet pole vaja peab muu soojuse vajadus olema piisavalt suur. Muu soojuse all tuleb siinkohal mõelda tarbevee soojendamist eluhoonetes ja selliste ettevõtete soojuse tarbimist, kes seda vajavad aastaringselt tehnoloogilistel põhjustel nagu näiteks pesumajad, ujulad jms.

TartuTartu linna energia tarbimine ja CO₂ heide

Hoopis teine ent elanikule palju nähtavam teema linnade juures on asulasisene transport. See tähendab, et linna või muu asula elanikule on oluline pääseda talle vajalikesse kohtadesse võimalikult väikese aja- ja rahakuluga ning soovitavalt temale vajalikul ajal. Loomulikult on see probleem seda suurem, mida suurem on asula. On ju ilmselge, et Tartus saab ühest linna servast teise hoopis kiiremini ja väiksema vaevaga kui Tallinnas. Veel soovitavam oleks, kui asulas liikumiseks ei oleks vaja kasutada motoriseeritud transporti kas siis busside, trammide või eriti isikliku auto moel vaid kõik käigud ja toimetused saaks korda aetud hoopis jalgrattaga. Iseenesest mõista on OMAENERGIA strateegia seisukohalt oluline, et liikumine oleks võimalik ilma fossiilseid kütuseid kasutamata. Võrdluseks siin tabel mõnede linnade kohta, millist liikumisviisi neis peamiselt kasutatakse. Nagu näha, pole Tartu linnal midagi häbeneda. Samas on üllatav jalakäijate osakaal Pariisis, mis näitab, et ka suurt linna võib liigendada selliselt et seal oleks asjaajamine võimalik jalgsi.

Modaaljaotus mõnedes linnades:

Tartu Tallinn Helsingi Kopenhaagen Pariis
Jala käimine 40 % 16 % 12 % 10 % 61 %
Jalgratas 5 % 0 % 6 % 26 % 3 %
Ühistransport 27 % 50 % 40 % 36 % 27 %
Sõiduauto 38 % 34 % 41 % 28 % 9 %

Kas linn või maa?

Siinkohal võib hakata väitma, et üldjuhul on linnalises asulas elamine energia tarbimise poolest soodsam kui haja-asustuses. Võrreldes haja-asustusega on linnas inimese kohta palju väiksem kulu nii soojuse tootmises kütteks kui ka liikuvuses. Siiski tuleb teha reservatsioon selles osas, mis puudutab linna struktuuri. Mitmete USA-s tehtud uuringute tulemusena on tõdetud, et mugavaima suurusega linnad jäävad elanike arvu poolest 10 000 ja 30 000 vahele. Sellest suurema elanikkonna puhul jääb keskus äärealadest liialt kaugele, et linnasiseses liikluses võiks kasutada valdavalt jala käimist või jalgrattaid. Vaadates siin toodud tabelist Pariisi liikumisviiside jaotust, tuleb teha järeldus, et kuigi linn on oma kogu ulatuses suur on see jagatud mitmeteks asumiteks, milles on olemas kõik vajalik riiklikud, kommunaalsed ja kommertslikud teenused ja taristu inimese toime tulemiseks, kaasa arvatud töökohad. Kui asula jääb elanike arvult palju väiksemaks kui 10 000 ei ole kõiki vajalikke teenuseid pakkuda ega üleval pidada minimaalselt rahuldavat ühiskondlikku taristut. Vähemalt mitte mõistliku ressursside kasutusega. Siin võib leida ka põhjuse, miks Eestis riike ennast väiksematest asustuskeskustest kokku tõmbab – teenuste pakkumine nõuaks ebaproportsionaalselt palju ressursse.

Mis teeb linnast linna?

Kui nüüd vaadata Lõuna-Eesti regiooni linnasid, siis sellesse mugava linna elanike arvu vahemikku jääb 19-st linnast ainult 3 – Viljandi, Valga ja Võru. Kõik teised, sealhulgas ka kaks rajoonikeskust – Põlva ja Jõgeva, jäävad alla 6000 elaniku piiri. Võib arvata, et nende perspektiivne roll piirkondliku keskusena kahaneb kiiresti.

Kõrts, kirik ja kool – mis siis veel peaks ühes linnas olema? Ilmselgelt peab linnataolises asulas olema piisavalt laia valikuga kaubandus. Linn peab pakkuma võimalust kultuurieluks, meditsiinilist ja sotsiaalset sfääri ning loomulikult ka haridust, eeldatavalt kesktasemega.

Linnas elamine on kõige energiasäästlikum elamise viis aga vaid sel tingimusel, et see linn on korraldatud mõistlikest printsiipidest lähtudes, mis eelkõige tähendab et saadaval on kogu eluks vajalik taristu ja selle saadavaks tegemiseks ei kulutata ülemäära energiat. Linn peab olema piisavalt tihe ja just piisavalt suur. Tõenäoliselt üks kriitilisemaid linna funktsioone, mille järgi selle edukust ja elujõulisust hinnata on võime pakkuda haridust. Siit võiks ka arvutada minimaalse linna ja selle tagamaa elanikkonna, mis suudaks toetada keskharidust. Nimelt on arvatud, et Eestis võiks olla ca 70 gümnaasiumit. Eestis on 1,3 miljonit inimest, mis tähendab, et üks gümnaasium saab olla 15 000 kuni 20 000 elaniku kohta. Kas siin võiks olla Eesti mõistliku haldusjaotuse alus?

02.09.2014
kõik uudised