OMAENERGIA 2050 – Energiasõltumatu Lõuna-Eesti

Hetkel, kui aktuaalseks on muutunud mitmesugused küsimused Venemaalt Euroopasse imporditava gaasi asjus on ehk paras aeg mõtiskleda veidi ka selle üle, kui palju ja milleks me ikkagi energiat kulutame, kust see kõik tuleb ja kas oleks võimalik ise hakkama saada.

Kindel on see, et üks kord nafta, gaas ja kivisüsi ilmast otsa lõpevad, sest juurde neid ei teki ja tingimused, milles nad tekkisid enam korduda ei saa. Mitmesuguse tasandi otsustajate jaoks ei olegi enam ammu küsimuseks, et kas fossiilsed kütused otsa lõpevad, vaid millal see toimub ja kas ehk paar inimpõlve või valimisperioodi lõpuni saaks veel kuidagi vastu pidada ilma selleta, et peaks hakkama kütuste asendamise pärast inimeste majanduslikku heaolu ja riikide SKT-d kärpima. Sellele vaatamata, et kohe homnepäev veel midagi drastiliselt otsa ei lõpe, tasuks fossiilsete kütuste kasutamist tõsiselt vähendama hakata, pidades silmas nende põletamise mõju kliimamuutusele, mis soojema ilma asemel pigem suuremaid torme endaga kaasa toob.

piirkonna kaartEnergiasõltumatu Lõuna-Eesti

Seda kõike arvestades tegeleb Tartu Regiooni Energiaagentuur ühe omamoodi analüütilise strateegia välja töötamisega, mille eesmärk on näidata kas ja kuidas oleks võimalik regionaalne energiasõltumatus aastal 2050. Regiooniks oleme esialgu arvestanud kuus maakonda: Jõgeva, Tartu, Võru, Põlva, Valga ja Viljandi. Sellise regiooni määratluse üheks aluseks on ühe või mitme suurema keskuse olemasolu ja kaugus keskuste ümber, mille ulatuses on mõtet kokku vedada puitu hakke näol, mis oleks kütteks koostootmisjaamadele.

Praeguseks on tehtud analüüs nende kuue maakonna energiatarbimise ja nendes kasutada oleva energeetilise potentsiaali kohta. Arusaadavalt on kasutatavate energiaallikate nimistu üpris lühike – märkimisväärset hüdro- ega tuuleenergiat siinses maastikus kuskilt võtta ei ole. Nii jääbki peamiseks energiaallikaks biomass, ehk eesti keeles mets ja seda toetav päikeseenergia.

Esialgse analüüsi tulemusel on siinse regiooni energia tarbimine aastas umbes 25 000 TJ (teradžauli) ja olemasolev potentsiaal 15 000 TJ (http://www.trea.ee/pagas/Biomassi%20kasutamine%20energeetikas%20L%C3%B5una-Eesti%20regioonis.pdf). Seega on puudujääk enam-vähem 40% praegusest tarbimisest. Olukord pole tegelikult üldse nii hull kui esialgu paistab. Lohutuseks võib öelda, et olemasolevast potentsiaalist piisaks parasjagu enam-vähem küttevajaduse rahuldamiseks ja ka suurem osa praegu kasutatavast elektri kogusest saaks kaetud. Seejuures on jutt praegu vaja minevast kütteenergia kogusest, millega köetakse päris suure energiatarbega renoveerimata hooneid. Mida siinses regioonis aga üldse ei ole või on väga vähe – need on mootorikütused, vähemalt praegu kasutada oleva tehnoloogia kohaselt.

Kui ühest küljest on oluline teada, mis meil on olemas, siis teisest küljest peame kindlasti ka teadma, millised on need kohad, kus vajadusel saab energia tarbimist vähendada; kus on need kohad milles energia tarbimine käesoleval hetkel on kõige raiskavam. Ilma analüüsimatagi on teada, et suur osa energiast kulub kõikvõimalikele hoonetele – nende ehitamisele, kütmisele ja ventileerimisele. Sealjuures kiputakse unustatama, et kuitahes energiatõhus hoone iseenesest energiat ei tarbi, tarbivad ikka inimesed oma mitmesuguste vajaduste ja soovide rahuldamiseks.

Teisisõnu sõltub energia tarbimine ja selle vähendamine vähemalt sama palju meie käitumisest kui mitmesugustest tehnilistest meetmetest. Ühendriikide linnaplaneerija Jeff Speck on väitnud, et kui me vahetaksime kõik hõõglambid oma kodudes LED-lampide vastu siis hoiame me kokku päris märgatava koguse energiat ühe aasta jooksul. Kui me aga loobume tööle minemiseks auto kasutamisest, hoiame me sama koguse energiat kokku mitte aastaga vaid nädalaga. See tähendab näiteks, et liginullenergia hoonete ehitamine põldudele, kuhu valglinnastumise laine need kannab võib küll olla näiliselt säästlik ja seksikas aga energia tarbimise seisukohast lausa hukatuslik. Nii tulekski planeerida pigem jala kulgetavaid linnu kui üksikuid ülisäästlikke maju. Jala kulgetavad linnad on sellised, kus kõik asjad saab ära ajada jala, jalgrattaga või äärmisel juhul ühistransporti kasutades. Seejuures tuleb ka üksikute majade puhul meeles pidada, et kui säästlikkust mõõdetakse energia kuluga ruutmeetri kohta aastas, siis on “ilusa numbri saavutamiseks” võimalik nii energiakulu vähendada kui ka ruutmeetreid suurendada. Nii on ka Eesti normide (“Energiatõhususe miinimunõuded”) kohaselt 300-ruutmeetrine maja automaatselt energiatõhusam kui samu konstruktsioone ja materjale kasutades ehitatud 75-ruutmeetrine maja, samas kui energiat kulub esimeses elades vähemalt kaks korda rohkem, rääkimata enam kasutatud ehitusmaterjalidest ja nendes asjastunud energiast.

OMAENERGIA 2050 strateegia püüab vastata küsimustele, kuidas oleks võimalik Lõuna-Eesti regioonis hakkama saada ilma energiakandjaid regiooni sisse toomata, seejuures niimoodi, et elukvaliteet ei oleks madalam kui see on praegu. Tõsi, kui me ei soovi tingida elukvaliteediga, siis oma praegust elustiili me seejuures ilmselgelt jätkata ei saa. Arvata võib, et 35 aasta pärast ei ole puhtmajanduslikult võimalik tänapäeval normaalsena näiv pendelränne kümnete kilomeetrite kaugusele. Pigem saab tegemist olema kaugtööga ühel või teisel moel. Kindlalt ei saa väita, kas säästlikum saab olema elada maal või linnas. Küll saab väita, et säästlikum on see eluviis, mis on integreeritud kohaliku kogukonnaga ja väga tõenäoliselt tundub siis kõigile loogiline, et pesumasin pannakse käima siis kui päike paistab ja tuul puhub.

Väga kainestav on igaühel endal võtta kätte paber ja pliiats ja arvutada, kuhu kulub meie kalli raha eest ostetud energia ja mida me selle eest õigupoolest saame.

 

Kalle Virkus

18.08.2014
kõik uudised